Viimastel kuudel on seakatk muutunud kriisiks, mis puudutab meid kõiki. See ei ole ainult metsloomade mure, vaid ka põllumeeste, maainimeste ja kogu Eesti ühine väljakutse. Kui katk levib, kaotame palju rohkem kui ainult metssea – löögi alla satub kogu ökosüsteem, meie toidujulgeolek, majandus ja maapiirkondade eluviis.
Sellises olukorras on jahimehed sunnitud täitma otsuseid, mis ei ole kerged. On lihtne kõrvalt vaadata ja mõelda, et jahimehed on nüüd muudetud külmadeks tapamasinateks. Tegelikult see nii ei ole. Meie jaoks on iga loom austust väärt, iga elu oluline. Me ei lähe metsa praegusel hooajavälisel ajal kergekäeliselt ja juhuslikult, vaid kohusetundest.
Seakatk on eriolukord ja eriolukord nõuab ka erilist lähenemist. See tähendab, et peame vahel tegema valikuid, mida tavaolukorras ei teeks. Me ei ole loobunud oma põhilistest väärtustest ehk austusest looduse, loomade ja kõige elava suhtes, vaid oleme paindlikud ja reageerime vastavalt ühiskonna ootustele. See ongi vastutustundliku jahinduse tegelik sisu.
Jahimehe süda ei rõõmusta, kui ta peab haigestunud populatsiooni piirama. Aga me mõistame, et kui me seda ei tee, võivad tagajärjed olla veelgi traagilisemad. Me ei võitle loomade vastu, vaid haiguse vastu. Me kaitseme nii loodust ja läbi toidujulgeoleku tagamise ka inimesi.
Loomulikult ei küti me ära kõiki metssigu. Ka metssea populatsioon peab saama võimaluse võidelda haigusega. See võib nõuda aega, aga kindlasti ka vajalikku kogust isendeid.
Seepärast vaadake jahimehi kui inimesi, kes täidavad raskeid otsuseid meie kõigi heaolu nimel. Jahimehed ei ole kunagi olnud hävitajad, oleme olnud ja jääme looduse hoidjateks. Täna tähendab see paraku ka valulikke samme, et homne Eesti loodus ja maaelu säiliksid.
